Tegin mõned pildid tänasest üritusest. Vaatamist ja põnevust jätkus. Kõige pikem järjekord oli pöörlevas autos, kus sai proovida, mis tunne on autos olla pea alaspidi. Lapsed pidid ise juhendamise käigus turvaöö eemaldama ja autost välja pugema. Tegelikkuses see nii lihtne ülesanne ei olnudki. Nii mõnigi jäi hätta.
Lisaks pöörlevale autole saime õpetlikke juhiseid, kuidas peab autos turvavöö kinnitama ja peatuge sättima.
Kohal oli päästeteenistuse auto. Lapsed said võimaluse käes hoida tuletõrje veevoolikut ja sellega vett lasta.
Nägime lühidalt politseikoerte etteastet.
Sellest pildist ei saa küll väga hästi aru, kuid mikroskoobi all on ID kaart. Tuleb välja, et meie ID kaardi tagumisel küljel on peidetud mikrokirjas luuletus. Katkend Paul-Eerik Rummo luuletusest "Me hoiame nõnda ühte"
Me hoiame nõnda ühte
kui heitunud mesilaspere
me hoiame nõnda ühte
ja läheme läbi mere
ja läheme läbi mere
mis tõuseb me vastu tige
ja läheme läbi mere
ja muud me ei vaja tuge
ja muud me ei vaja tuge
kui üksteise selged õlad
ja muud me ei vaja tuge
kui ühised rõõmsad võlad
Lastele õpetati, kuidas erinevaid haavu õigesti siduda.
Staadionil said lapsed rattaga harjutada vigursõitu.
Merepääste varustus.
G4S telgis jagati lastele õhupalle ja räägiti signalisatsiooonist ja valveseadmetest.
Demineerijate ja pommirühma telgis nägime granaate ja suuremaid sõjaaegseid pomme.
Siis kui õpetajat enam staadionil ei olnud, tuli ka kauaoodatud piirivalve helikopter. Lapsed üritus meeldis. Sai oma silmaga näha, katsetada ja küllaga liikuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar