Suve rõõm on see,
mis meid rõõmsaks teeb.
See annab soojust juurde,
ja lauluviisid suule.
Tahan Teiega jagada, mida eile nägime ja õppisime ning postituse lõpus on video kogu päeva tegevustest.
Alustasime oma päeva Metsanurme matkarajal. Meie matkajuhiks oli Anneli. Matka alguses tutvusime päevakavaga, vaatasime üle matkaraja kaardi ja asusimegi teele.
Esmalt tutvusime päästerõngaga ja nägime kuidas seda kasutada. Saime teada, et päästerõngas polegi nii kerge ja nõuab parajalt tugevust ja täpsust viskamisel.
Jõudsime peagi vanale lagendikule, kus pandi proovile laste taimetundmise tarkus. Rühmades korjati taimi, mille nime teati. Tegime vahepeatuse ja iga rühm tutvustas kogutud taimi. Tulemused olid üllatavalt head :) Seal tegime väikse kosutava eine. Matkajuht Anneli pakkus meile karaskit ja kuusekasvu teed. Otseloomulikult tühjendasid lapsed ka enda toiduvarusid. Teepeale jäi juhuslikult ka keskaegne kiviheitemasin. Ohh seda põnevust! Kivist kuuli asemel oli meil puidust kuul ja see lendas päris kaugele. Vaid mõnel õnnestus lendu filmida.
Edasi liikusime Metsanurme külakeskuse suunas. Kõige enam rõõmu pakkus külakiik. Seal oli meil lausa tihe rebimine ja järjekord. Külakeskuses pakuti meile lõunaeinet. Egas lõunalauas kaua aega polnud püsida, kiirelt midagi hamba alla ja taas kiikuma.
Järgmine sihtkoht oli Kajamaa viburada. Esmalt tutvustati lastele varustust ja räägiti ohutusest. Seejärel läks praktiliseks harjutamiseks. Kui vibulaskja liigutused ja teooria selge, mindi edasi kõige oodatuma osa juurde :) Kuna kõik lapsed ei saanud korraga vibu lasta, jaotati klass pooleks. Teine rühmale anti ülesandeks viburaja kõrval olevast metsast leida üles 14 looma ja lindu. Õpetaja püüdis lastel nende jooksutempos kannul püsida. Meil toimus ootamatult üks päästeoperatsioon "Devini tossu päästmine mudast" Kuna tossu päästes oleksin ka ise jalanõudest ilma jäänud, tuli mudamülkast jalanõu kätte saamiseks kasutada muud taktikat. Kambavaimus leidsime puid, mille peale sain astuda ja siis tuli sukelduda käega mudasse ja loota, et ehk õnnestub jalanõu üles leida. Õnn naeratas! Nüüd ei pidanud vähemalt sokkis koju minema :)
Vibulaskmise punktid loetud, selgusid meie "Noolerüütlid" Sügisel lubasid paljud minna vibutrenni. Tuli välja, et ka meie koolis on selline trenn olemas. Seega jätke vibulaskmise rõõm meelde ja sügisel keegi õpetaja Jaanus ootab usinaid lapsi trenni.
Meie viimane peatuskoht oli Esko talu. Tuleb välja, et Esko talus toimuvad Õnne 13 võtted, kus meile on eriliselt tuttav sulane Ülo. Bussist välja tulles krimpsutasid paljud nina, aga laudas loomi nähes läksid krimpsus ninad iseenesest meelest :) Esko talu perenaine näitas meile videot, kuidas piimast juustu valmistatakse. Saime ka ise maitsta kahte sorti juustu, kodust jogurtit ja kohupiima vaarikamoosiga.
Viimased mängud ja oligi aeg kodupoole sõita. Usun, et igale lapsele jätkus toredaid tegevusi ja saime ka tarkust juurde. Minul oli igatahes üks rõõmus päev! Kohtume sügisel ja siis ootavad meid uued väljasõidud ning palju uut ja põnevat.
Suurepärane ettevõtmine ja nii tore on lapsevanemana jälle kord sellest siin blogis osa saada. Suur-suur aitäh!
VastaKustutaKatrin ja Tõnu (Juhani vanemad)